Advendilaat 2012

PDFPrindiSaada link

Kasutaja hinnang: / 2
ViletsParim 

Sündmus: Heategevuslik "ADVENDILAAT"

Kuupäev: 2012-12-08

Koht: Tartu

Korraldaja: Tartu Katoliku Hariduskeskus

Oh, kui armas on sel õhtul, kui need kellad kajavad

Katoliku Hariduskeskuse advendilaat on minu jaoks iga-aastane stardipauk jõuluärevusele. Selle laada muudab eriliseks kokkusurutus ühte väikesesse koolimajasse, palju melu ja saginat Kusjuures selles saginas on inimesed ikkagi sõbralikud, abivalmid ja keegi ei tee kurja nägu, kui kogemata kellelegi varvastele astud või kitsukesel trepil end kõige käidavamasse kohta tuttavaga lobisema unustad.

Laadal müüakse kõike, mis on kodukootud - seda nii kaudses kui otseses mõttes. Ruuporiga teadustaja (olgem ausad, mikrofon rööviks osa sellest ehedast soojusest ja lihtsusest), kes hoolitseb selle eest, et kõik jõuaks, kuhu vaja ja kõigil oleks ülevaade toimuvast. Laada tulud aga ei lähe mitte kauplejate taskusse, vaid osalt kooli raamatukogule, osalt aga heategevuseks. Sel aastal siis Narva frantsiskaani õdedele tänavalastega tegelemiseks.

Üle koolimaja on avatud töötoad, kus saab meisterdada samblast jõulukaunistusi, lumehelbeid, teha puutööd ja rahvuslikku käsitööd, vanade aegade hõngu lisavad mõõgakoda ja savikoda. Otsin oma lapsi kümnete teiste hulgast taga ja leian näljarotid Piparkohvikust, mille teeb eriliseks piparkookide meisterdamise võimalus. Nii mõnigi väike laadaline sai selle talve esimese piparkoogi tehtud ja selle õige magusa piparkoogi maigu keelele just seal. Lisaks veab nina mööda koridori levivat vorsti ja praekapsa hõngu järele kooli siseõue. Grillihooaeg keset lund, talve ja kuuski? Aga grillimeistrite nägudel on õnnelikud naeratused ja olek muhe. Ning toit maitseb hästi.

Jakobi Mäe Kultuurikoja saalis toimuv kultuuriprogramm algas näiteringi laste jõulunäidendiga päkapikkudest ja paharettidest, kes inimesi tülli ajasid ja ühe lapse kingitused ära viisid. Jõuluhõng tegi aga imet ja paharetid leidsid, et neil pole raamatute ja multikatega midagi teha. Viisid lapsele kingid tagasi. Näidend oli valminud näiteringi juhendaja Helena Stambergi ja laste endi koostööna. Oli rõõmu, oli ehedust, oli koomikuannet ja näitlejameisterlikkust. Sama näidendiga astusid lapsed korduvalt üles kaks päeva varem Lille majas Jõulumaal. Laadapäeval kultuurikoja saali kogunenud rahvas lagistas naerda ja ajuti vajus jälle mõtlikuks. Head mõtted ja head teod muudavad ka paharetid paremaks.

Järgnes Musaklubi etteaste. Pisikesed musahuvilised (Emilie Vahi, Liina Teiter, Elisabeth Kool, Anu Saks, Doris Märss ja Petra Räbin) laulsid pisut ärevalt ja kohmetu armsusega. Seejärel astus lavale Hannabeth Hansen, kes laulis kõlava ja puhta häälega omaealise kohta üllatavalt raske laulu "Väike Ingel!. Seejärel laulis Katoliku Hariduskeskuse õpilane Kadri-Liis Laas piparkoogitüdrukust. Hämmastas enim lavaline julgus, et laps teab ja naudib, mida ta teeb. Võimalik ka, et see on Musaklubi õpetajate oskuslik lähenemine lastele, mis annab neile rõõmu laulda. Musaklubi esinemine lõppes Jaan Tätte lauluga "Minemine". Soolot laulnud Martin Vendt pani publiku kaasa elama oma otsekohese esituse ning pisut käreda häälega. Ja kummalisel kombel Tätte sobis ka sellesse õhkkonda - eks Jakobi Mäe Kultuurikoda olegi pilgeni täis Eesti meelt ja pisut ka vanade aegade hõngu.

Väike vahemärkus - saalis puudus mikrofon, võimendus ja igasugune üliprofessionaalne helitehnika. Ometi esinejate laulud kõlasid ja täitsid kogu saali. Selles naturaalsuses oli oma võlu.

Katoliku Hariduskeskuse üheksanda klassi lapsed tegid varjuteatrit, mis oli kummastav elamus. Vaiksel häälel loetud loo taustal joonistusid kesk saali valgele linale idamaised varjud. Hea mõte, kuid võib olla jäi pisut monotoonseks.

Vaba lava ei jäänudki vabaks. Katoliku Hariduskeskuse õpilane Joonas Taniloo laulis kaks laulu, põimides need pisukese näitlemisega. Tuule Pihlap mängis klaveril mõned lood. Mis algul pisut arglik tundus ja sassi läks, see kasvas hiljem üha julgemaks. Ei puudunud ka päris muusikutee alguses olevate etteasted. Tark ja heatahtlik publik hindas neidki ja väike flötist sai nö. kopsaka kotitäie julgust ja tunnustust juurde.

Ohoo, mis nüüd toimub? Saal täitub viimistletud ja läikiva puiduga, millele on keeled peale tõmmatud. Igas suuruses. Viiulid, tšellod ja isegi kontrabass. Need on Elleri muusikakooli lapsed, kelle juhendajaks on Annela Läänelaid. Mitmed lastest õpivad justnimelt Katoliku Hariduskeskuses ja neid on igas mõõdus - nii vööni kui siinkirjutajale üle pea ulatuvaid. Ja mängivad mõnuga, kõige pisemad agara püüdlikkusega ning keelpillide laulev kõla viib pilgu tahtmatult ekslema läbi Kultuurikoja akna paistvale Tartu linnale Emajõe orus, härmas puudele, sinisele taevale...

Seejärel on kord Katoliku Hariduskeskuse kooride käes. Nii palju kui kauplemiskohustused lapsi vabaks jätavad, nii palju lapsi ka lavale astub. Tavaolukorras on neid kooris rohkem, kuid tänapäeva muusikul peab ka müügisoont olema ja seda on paljud parajasti praktiseerimas.

Ja olekski nagu kõik. Ah ei! Advendilaada korraldajad on traditsiooniliselt kolmandate klasside lapsed, lapsevanemad ja klassijuhatajad. Seekord on nende poolt valmis üllatus. Halliki Pihlap 3b lapsevanemana ja Ille-Ida Nool 3a klassijuhatajana on lastega teinud salamisi proove ja nüüd on klassid lavale astumiseks valmis. Kumbki klass on ette valmistanud ühe oma loo ning ühislaulu. 3b teeb areldi ja avalikult peaproovi, mis kukub välja nagu päris. Ja seejärel tehakse laul veelkord ametlikus korras ka läbi. Mis on siis selles erilist? Lapsed mängivad käsikellasid, kaks neist plokkflööte ja kolm ksülofone. Lisaks laulavad ja hästi! Kusjuures lõviosa klassi lastest on poisid. Nii et Eesti mees lööb laulu lahti küll, kui tahab. Ja tahtmist oli.

3a klass ei jää mitte maha, kuna klassis on lapsi, kes just mõni aeg tagasi astusid lavalt maha mudilaskooriga esinemiselt. Klassijuhatajagi on neil muusikaõpetaja olnud.

Kontserdile paneb punkti kolmandate klasside ühislaul "Läbi lume sahiseva". Publik laulab kaasa. Ka siis, kui garderoobist riided haaratud, on Jakobi mäel lastega edasi astudes huulil: "Kodus pannil jõuluvorstid särisemas ju..." Ja nii mõnelgi praksusid pannil mõni tund hiljem selle aasta esimesed verivorstid ja hapukapsas.

Mis siis andis sellise tõuke jõulutundele just sellelt laadalt? Ühise pere tunne. Südamlikkus. Sõbralikkus. Palju tuttavaid ja samas ka see, et sa võid minna ükskõik, millise inimese juurde, temaga julgelt juttu puhuda... ja sa oled oma.

Isa Miguel, keda samuti laadal, kitarr näpus, kohata ja laulmas kuulda võis (Katoliku Hariduskeskuse sügisesel Mihklilaadal istus see muhe kirikumees puu all prügikoti kõrval, tinistas oma vana head kitarri ja laulis kõvasti ja rõõmsalt Hispaania rahvalaule)... seesama isa Miguel defineeris kunagi Püha Vaimu väljavalamist kui suhtlemist. Tundub, et siin on oma tõetera sees. Mitte ükski Facebook või Skype ei asenda siirast ja vahetut sõbralikku suhtlust, koos tegutsemist ja rõõmu sellest. Katoliku Hariduskeskuse rahvas on üks pere - nii õpetajad, õpilased kui ka lapsevanemad!

Maria Virsa

Viimati uuendatud Neljapäev, 03 Jaanuar 2013 15:43

Toetajad

Projekti "Kaasav kultuurikorraldus Tartumaal" kaasrahastas
SA Kodanikuühiskonna Sihtkapital