SEKTSIOON: "Kultuurilood" - Blogi stiil

Laulu- ja Mänguselts Lõoke 110

PDFPrindiSaada link

Laulu- ja Mänguselts Lõoke 110

(ilmus Võnnu valla infolehes nr 4 (70) detsember 2012.a )
Kristiina Kangur

9. novembri õhtul kogunesid kutse saanud külalised Võnnu kultuurimaja soojade seinte vahele, et tähis­tada laulu- ja mänguseltsi „Lõoke“ auväärset juubelit. Peolisi oli nii kohalikust vallavalitsusest, seltsidest ja tantsurühmadest kui ka naabervaldadest.

Kultuurimaja väikesesse saali oli üles pandud fotonäitus, mis kajastas seltsi ajalugu ja tegevust nii selle algusaastatel kui praegu. Kõik külalised said imetleda seltsi liikmete ja teiste huviliste restau­reeritud vanavara. Näiteks ümmargune laud ja vanaaegne riiul tekitasid lausa kiusatuse need endale saada. 

Suures saalis oli kaetud laud, millel juubelitort numbriga 110. Laualt ei puudunud ka šampus. Sünni­päevale oli saabunud üle saja külalise. Peo juhatas sisse õhtujuht Margus Vaino. Seejärel võttis sõna „Lõokese“ liige Tiiu Meerits, kes andis põhjaliku ülevaate seltsi ajaloost ja praegustest tegemistest. Tema sõnul panid seltsile aluse 12 meest, kes kogunesid 9. novembril 1902. aastal Köstrimäele seltsi asutamis­koosolekule. Algusaegadel korraldati pidusid ja karnevale, näideldi ja musitseeriti ning peeti kõneõhtuid. Selts tegutses ka raskematel aegadel. Oma maja puudumise tõttu ei jäänud ükski üritus siiski ära, sest kokkusaamisi korraldati ümberkaudsetes taludes. Oma maja ehitamiseks koguti annetusi, võeti laenu, lisaks löödi ka ise käed külge. 

Tänapäeval tegutseb selts aktiivselt. Seltsi eestvedamisel kutsuti ellu ja on korraldatud juba üksteist aastat kaerajaani võistutantsimist, samuti algatati kihelkonnapäevade korraldamine. Seltsi liikmed ja vallarahvas käivad matkamas, ekskursioonidel, osalevad õpitubades ja teevad muud huvitavat. Juhtkonda kuulub kolm inimest: Tiina Mällo, Triinu Kask ja Ruth Kõivistik. "Tore on koos käia, tore on koos tegutseda," tõdes Tiiu Meerits kõne lõpetuseks.


Hetk õnnitlemisest
Foto: Piret Mällo

Praegune „Lõokese“ esinaine Tiina Mällo andis üle tänukirjad tublimatele seltsi liikmetele ja toetajatele. Seltsi esinaine lisas, et liikmeteks on astunud valla kõige aktiivsemad inimesed. 

Jõudis kätte aeg õnnitlusteks. Alguse tegi naisrahvatantsurühm Kaera-Marid ja memmede rühma esindaja Laine. Pärast Kaera-Maride kergejalgset tantsu andis  õnnitlused üle Võnnu Keskkooli direktor Tiit Viileberg: "“Lõoke“ oli juba passiealine, kui Eesti riik sündis." Kooli õnnitlust ilmestas kaunis kandlepala "KaeraJaan" Hanna-Lii esituses. Seejärel tulid lillede ja laste valmistatud temaatilise pildiga Võnnu lasteaia Värvuke esindajad. Võnnu raamatukogu esindaja Riina Gordejeva avaldas tänu, sest 1910. aastal seltsi koosolekul otsustati Võndu raamatukogu luua. Õnnesoovid edastasid ka Võnnu vallavalitsus ja kultuurimaja, Võnnu Põllumeeste Selts ja pensionäride ühendus „Kerkokell“. Tegusad pensionärid olid kirjutanud  seltsile luuletuse.  

Naabritest olid kohal Vastse-Kuuste kultuurimaja ja Mäksa vallast laulu- ja mänguselts „Helin“, kes soovisid kuhjaga õnne ning seekord kõlas õnnitluseks traditsiooniline "Kaera-Jaan" lõõtspillil. Häid soove ja tahtmist tegutsemiseks soovisid veel Võnnu spordiklubi, Lääniste külaselts, Jaago talu, Issaku külaselts ja OÜ Maur Catering. 

Hääleka punkti pani õnnitlustele endine Võnnu segakoor lauluga noorusest. Koori esinemine oli väga emotsionaalne ja on kahju, et nii tore kollektiiv enam koos ei käi. KaeraMaride esituses saime näha veel sünnipäevavalssi ja seejärel kostitati peolisi šampuse ning maitsva tordiga. Laval ootas juba oma järge ansambel „Tiigrikutsu“ ning peagi lendles saalis valsisammul hulk tantsupaare. Kellel tantsimisest, tordiga maiustamisest ja naabritega vestlemisest aega üle jäi, sai võimaluse proovida ka loosiõnne. Loteriil, kus iga loos võitis, olid auhindadeks seltsi liikmete valmistatud käsitööesemed ja hoidised.

Kiusatust tekitas õhtune tordioksjon, mille tarbeks oli küpsetatud leiba, torte, pontšikuid, pitsat ja valmistatud paar ahvatlevat võileivatorti. Esimene suur ahvatlus olid kohupiimapontšikud, mille hind tõusis 3 eurolt 12-le. Rahvale meeldis ka seene-hakklihapitsa. Kõige hinnalisemaks osutus aga suitsutursaga võileivatort, mille hinnaks kujunes 25 eurot. Magusamad palad nagu šokolaaditort, kohupiimakook ja meekook ei pakkunud rahvale sugugi nii suurt kiusatust, aga see-eest kindlasti magusat suud. 

Piduliste teadmisi kontrolliti viktoriiniga, mille oli ette valmistanud Tiiu Meerits koos Triinu Kasega. Kõik, kes Tiiu Meeritsa sõnavõttu olid tähelepanelikult jälginud, ei jäänud viktoriini küsimustele vastamisega hätta. Tulemus oli tasavägine: esimest ja teist kohta lahutas ainult üks punkt. Õhtu jätkus tantsides ja head seltskonda nautides.

Viimati uuendatud Esmaspäev, 22 Aprill 2013 17:35
 

Kirjutas Administrator 22. Aprill, 2013

Võnnu Keskkooli noored Intellektikal

PDFPrindiSaada link

Võnnu Keskkooli noored käisid Intellektikal õpilasfirmat tutvustamas

Kelly Uluots

Tartu Näituste messikeskuses  toimus  15.-16.  veebruaril  INTELLEKTIKA,  mille  missioon  on väärtustada haridust, aktiivsust, loovust ning uudseid ideid. Väljapanekutega olid esindatud mitmed koolid, sealhulgas  Võnnu Keskkooli  noorte loodud õpilasfirma Õun, mille loojad on 11. klassi õpilased Jaanus Ehrlich, Marek Madissalu ja Rauno Saar. Õpilasfirma loomist ja tegemisi tutvustas Õuna direktor Jaanus Ehrlich.

Õpilasfirma loomise mõte saadi koolis käinud Tartu Ärinõuandla spetsialistilt  Kaire Valgelt,  kes julgustas hakkajaid noori oma ettevõtteid looma.  Selgituseks: õpilasfirma on mitteametlik firma, mille eesmärk on aidata õpilastel hinnata ja mõista ettevõtluse rolli ühiskonnas. Ühes ettevõttes peab olema vähemalt kolm liiget.

ÕF Õun on keskendunud elektroonika konstruktoritele. Ideed on saadud koolitundidest ja seepärast on Jaanus kindel, et füüsikatundides saavad konstruktorid praktilisteks  õppe­vahenditeks. Tema sõnul on paar kooli  nende toodete vastu juba huvi tundnud ning suve alguseks loodetakse maha müüa ligi 500 toodet, mis on üsna tõenäoline, kuna äri edeneb ja tööd tehakse palju. Poiste loodud toodete suur pluss on see, et neid on igaühel  lihtne kasutada, kuna kaasa antakse kasutusjuhend. Toodete hinnad on taskukohased – umbes 5-30 eurot. 

ÕF Õun on aktiivselt  tegutsenud  kuu  aega. Osaletud on lisaks  Intellektikale  veel  Tallinnas õpilasfirmade laadal. Vaatamata lühikesele tegutsemisajale ja praegu veel vähesele kogemusele plaanitakse jätkata ka järgmisel aastal ja siis võib-olla juba osaühinguna. Soovime neile parimat, sest ettevõtlikud inimesed on Eestile vajalikud ja kasulikud. 

Huvi  korral  saab  Õuna  toodete  ja  tegemiste  kohta  rohkem  infot  Facebooki  fännilehelt: https://www.facebook.com/OfOun.

 

Kirjutas Administrator 22. Aprill, 2013

 

Muljeid Jääaja Keskusest

PDFPrindiSaada link

Muljeid Jääaja Keskusest

Kelly Uluots

Tartumaal avati 10. juulil Jääaja Keskus, mis on tänaseks saanud väga populaarseks nii eestlastele kui ka välismaalastele.  Tegu on  populaarteadusliku turismiobjektiga,  kus jääaja mõtestamine on ühendatud meelelahutusega. Meedialaagris („Ole võti kultuuri lukku“) olles käisime inspiratsiooni kogumas just selles muuseumis.  

Asi,  mis  meist  enamust  üllatas,  oli  asukoht.  Ometi  kord midagi  uut ja omapärast  ning seda ei üritatudki piltlikult  öeldes Tallinnasse sisse pressida.  Kuidas siis nii? Valikut mõjutas asjaolu, et Äksi asub Vooremaal, mille maastikuvorme on jääaeg ulatuslikult kujundanud.

Muuseumisse  sisse  astudes  hämmastab  esmalt  keskuse  nn  turismimagnet,  suur  ema­mammut Voorika  koos  väikese  poja  Äkseliga.  Emamammuti  suurust  ei  tasuks  siiski  tõsiselt  võtta,  sest suursugususe lisamiseks on sel mammutil kogukust terve suure isamammuti jagu. Lisaks saab näha koopalõvi ja ürghirve, viimase silmad nägid muide väga elutruud välja.

Keskus on jagatud kolmele korrusele, kokku ligi 2200 m2 näitusepinda. Esimesele korrusele on ära mahutatud  eelpool  mainitud  näidisloomad.  Teisel  korrusel  saab  eestlane  tunda  veidi  rohkem äratundmisrõõmu,  leides  klaasseinte  tagant  nii  mõnegi  eesti  metsades  leiduva  looma  kuju.

Kolmanda korruse peateemaks on kliima ning inimese roll selle muutustes. 

Meil  oli  antud muuseumiaega  ligi  45 minuti  jagu ning kõik kolm korrust  said läbi  vaadatud. Süvenemiseks oleks vaja olnud aga veel vähemalt tundi. Üks mu tuttav ütles Jääaja muusemi kohta nii:  „Üldpildi  saab kätte poole tunniga,  kuid aega võib seal  veeta mitu tundi,  kuna süvenemist nõudvat infot on palju“. Seega, neile, kes pole muuseumi siiani külastanud, soovitan võtta aega ja seda siiski  teha,  sest  aegajalt  on mõnus tulla välja argipäeva rutiinist  ja miks siis  mitte minna mõtetega jääaega.

 

Kirjutas Administrator 22. Aprill, 2013

 

Minu päev prügilas

PDFPrindiSaada link

Minu päev prügilas

Laura Kivijärv, Lähte Ühisgümnaasiumi 11.meediaklassi õpilane

22. novembril olin üle-eestilise töövarjupäeva raames töövari Tartu Postimehe reporteril Martin Paul.

 

Hommikul tüütut äratuskellatirinat kuuldes avan raskelt silmad. Laugudele mõjuks aga justkui topeltgravitatsioon, mis seda raskendab. Meenub, et täna ei olegi üks järjekordne igav ja tavaline koolipäev. Käes on kauaoodatud päev, mil saan kedagi „varjutama“ hakata. Pähe tekib miljon mõtet ja küsimust. Olen uudishimulik ja ärev.

Lähte bussipeatuses seistes ja kella vaadates tekib mul vaikselt paanika. Buss, millega ma Tartusse minema pidin, on juba kümme minutit hilinenud! Kas ma ikka jõuan õigeaegselt? Õnneks paistab eemalt suur roheline buss, mis minu poole vurab. Ohkan kergendatult.

Tartus soojast bussist väljudes lööb mulle justkui lainena vastu külm tuul. Tõmban kapuutis pähe ja ruttan läbi linna Postimehe toimetuse poole. Uudishimu üha kasvab.

Sisenen läikivatest klaasustest ja tutvustan end lahkele sekretärile. Mind juhatatakse läbi mitmete kitsaste koridoride toimetuse ruumi poole. Koridorid jätavad mulje, nagu läheksin mõnda ülisalajasse kohta, kus tegeletakse varjatud asjadega. Avanud raske ukse, näen aga valgusküllast ruumi ja paari lahket nägu. Ruumi tähelepanelikumalt silmitsedes märkan kümneid pakse teatmeteoseid ja sadu nii uusi kui ka vanu ajakirju ja – lehti. Seina katavad värviliste tabelitega lehed.

Saabub vanemapoolne keskmist kasvu meesterahvas, kes küsib ootamatult, kuid sõbralikult:“ Mis teete siin?“ Neli töövarjuks tulnud neiut on sellest veidi hämmeldunud, kuid hakkavad rääkima. Ümmarguse laua ümber kogunevad tasapisi erinevad inimesed – algab toimetuse igahommikune koosolek. Kõik ajakirjanikud võtavad laualt värske lehe, sirvivad seda ning vestlevad pooleli- ja eesolevatest artiklitest. Koosoleku jooksul mõistan, et see toimetus on nagu sõpruskond: ollakse lahked, vabad ja avameelsed. Aeg – ajalt teeb keegi mõne naljagi.

Kui kõik vajalikud jutud on räägitud, saab iga töövari valida ühe varjutatava. Mingil endalegi mõistmatul põhjusel valin reporteri, kes on ajakirjanduslikku uurimust tegemas prügilas. Tõotab tulla huvitav päev.

Postimehe autojuht sõidutab mind prügilasse. Ta on lahke ja jutukas mees, kes on pidevalt liikumises. Sõit mõnusalt soojas autos möödub kiiresti ning juba paistabki tohutu suur küngas. Teadja mees räägib:“ See suur küngas seal, on kõik prügi, lihtsalt muru on peal.“ Silmitsen uuesti küngast – uskumatu, kõik see on prügi! Tee ääres paistab valge silt „Aardlapalu prügila“.

Autost väljunud, tungib ninna ebameeldiv lõhn või pigem kohutav hais. Kõhus hakkab keerama, justkui oleksin haige. Vaatan veel viivuks eemalduvat sinist autot ja mõtlen, et taganemisteed enam pole. Näen enda ees viit prügihunniku kallal tegutsevat reibast meest ning astun lähemale. Tutvustan end ja mulle antakse pihku veidi määrdunud töökindad. Varjutatav, Martin, vaid naeratab ja ütleb, et abi kulub ära. Saan selga erkrohelise vesti, et kõik mürisevates masinates olevad inimesed mind märkaksid. Mulle ulatatakse enam – vähem puhas reha. Mis siis ikka – tuleb prügi sorteerima hakata.

Martin küsib sorteerimise käigus, kuidas mul enesetunne on. Ausalt öeldes on mu nina juba lõhnataju kaotanud – seega on kõik hästi. Varjutatavaga  vesteldes saan teada, et reporteritöö on väga vaheldusrikas, nagu nähagi on, ja tihti huvitav. Pidevalt õpib, näeb ja kogeb uusi asju.

Vahepeal näen siin – seal prügihunniku kohal lendamas erinevaid linde, kes otsivad toitu. Jah, toitu siin tõesti on! Leiame üha uusi ja uusi „maiuspalasid“. Kes tõmbab hunnikust välja suure koti kartulit, kes paar pätsi leiba, kes terve seapea, kes purgisupi – siin leidub igale maitsele midagi.

Foto: Kristjan Teedema
Vasakul reporter Martin Pau, keskel Laura Kivijärv, paremal vabatahtlik Markus Pau
Ees paberihunnik, vasakul segaprügi (biolagunev, pakend jms), paremal pakendid

Kohati on tunne, nagu eesolev prügikuhi ei vähenekski. Ent „tööpäeva“ lõpetama hakates on näha, et kirju hunnik on kahanenud. Mulle meenuvad mõned huvitavad leiud: 15 (või ka rohkem) sinimusta pulti, vana gaasimask, pruunikas seapea ja muidugi need kümned täiesti terved riided.

Teeme prügilas veel viimased fotod ja videoklipid ning oleme valmis ära minema. Olen õnnelik, et lahkume, sest mu varbad ja sõrmed on kui jäätükid. Vaatan veel kord neid suuri prügihunnikuid, töötavaid inimesi, piiksuvat koppa ja tiirlevaid linde ning astun prügila väravatest välja.

Tartus autost väljudes olen murelik, kuna ei tea, kas prügila jättis riietele omad „aroomid“. Õnneks mind ei vaadata imelikult – seega vist mitte. Kogu igavikuna tunduva bussisõidu vältel Lähtele tunnen end surmväsinult. Mõtlen oma vaheldurikkale päevale. Ma poleks iialgi arvanud, et prügilasse lähen, kuid siiski oli tore päev. Tõdesin, et ajakirjanikud peavad hea loo jaoks teadma palju ja tegema tõesti kõike.

 


Viimati uuendatud Esmaspäev, 22 Aprill 2013 16:32
 

Kirjutas Administrator 22. Aprill, 2013

 

"Mine pe*se!“ ehk teismeliste keelekasutus

PDFPrindiSaada link

Sündmus: Arvamuslugu
Kuupäev: 
Koht: Lähte Ühisgümnaasium
Korraldaja:

„Mine pe*se!“ ehk teismeliste keelekasutus

Laura Kivijärv, Lähte ÜG 11. M

 

Liikudes koolis, kaupluses või tänaval „püüab“ kõrv kinni kümneid ebatsensuurseid väljendeid. Ropendamine on jutskui muutunud osaks noore inimese elust. Eesti Ekspressi ajakirjanik Askur Alas kirjutas 2012. aastal:„ Ekspressi konsulteerinud kooliõpetajad kinnitavad, et ropendamine on muutunud massiliseks...“  Miks noored ropendavad ning mida ette võtta?

Seisin ükspäev kooli garderoobis ning riietusin, kui kuulsin juhuslikult kahe noormehe juttu. „No mida per*et sa trügid siin, kur*di ajudeta v*rd,“ lausus silmnähtavalt ärritunud poiss. Teine ütles seepeale:„ Ahh ole vait, haige sit*kotist m**n!“ Ma imestasin, kui mitte öelda, et olin šokis , sest kool on ju avalik asutus, kus lapsed peaksid käituma viisakalt. Kas nad üldse teavad, mis on viisakus? Ehk on probleemi juured sügavamal: vanematel ei ole aega oma lastega tegeleda. Tööpäevad üha pikenevad ning lastega veedetud aeg jääb minimaalseks. Tulemuseks on hüperaktiivne kasvatuseta laps, kellel pole viisakusest õrna aimugi.

Lapsed, kes ei saa vanematel piisavalt tähelepanu, otsivad seda mujalt. Tihti valivad nad selleks kõige lihtsama teena näiva ropendamise. Sellega köidetakse tähelepanu ja lapsed saavad tagasisidet. Nende  jaoks ei pruugi oluline ollagi, kas tagasiside on positiivne või negatiivne – keegi vähemalt suhtleb nendega.

Teismelised ropendavad ka seetõttu, et neil on soov näidata ennast suure ja julgena. „Kuidas ma saan teistest lahjem olla ja mitte ropendada?“ võib olla teismelise mõte.  Niisamauti nagu ropendamisega üritatakse näidata end suurena, üritatakse seda ka alkoholi – ja tubakatoodete proovimisega.

Noortel on oluline, et neil oleks eeskuju. Keegi, kelle moodi olla, käituda ja kõneleda. Vahel kasutab teismelise eeskuju ,tahtlikult või tahtmatult, ebatsensuurseid väljendeid – nii võib noorukile jääda mulje, et see ongi normaalne ja “lahe“.

Oma osa mängib ka internet. Internetis kasutatakse keelt vabamalt ning lastakse sõnadel „lennata“. Tihtilugu arvavad inimesed, et internet on koht, kus võib öelda kõike, mida sülg suhu toob, mõtlemata tagajärgedele. Kuigi Eestis kehtib sõnavabadus, kaasneb sellega ka vastutus oma sõnade eest. Eesti Ekspressi ajakirjanik Askur Alas kirjutab oma artiklis „Eesti lapsed ropendavad internetis mõnuga“, et eesti noored ropendavad internetis igal ajal: nii päeval kui ka öösel.

Peres & Kodus kirjutas Krista Kivisalu 2010. aastal artikli „Kuidas kasida roppu suud?“. Artiklis toob ta välja, et lapsevanema reaktsioon ropendamisele peaks olema tauniv ja tundeid kirjeldav. Samuti peaks lapsevanem selgitama, kuidas on õige ning kuidas laps edasi käituma peaks.

 

Kasutatud allikad:

Askur, A., 2012. Eesri lapsed ropendavad internetis mõnuga. Eesti Ekspress
Kivisalu, K., 2010. Kuidas kasida roppu suud?. Pere & Kodu

 


Viimati uuendatud Esmaspäev, 22 Aprill 2013 16:04
 

Kirjutas Administrator 22. Aprill, 2013

 

Lehekülg 1 / 4

Toetajad

Projekti "Kaasav kultuurikorraldus Tartumaal" kaasrahastas
SA Kodanikuühiskonna Sihtkapital